Visuaalne kommunikatsioon

Visuaalse kommunikatsiooni ülesande raames käisin täna linna peal hoopis teise pilguga ringi. Proovisin näha kuidas meid ümbritsev tegelikult meiega suhtleb ja millist sõnumit see edasi annab.


Tallina linnavalitsuse rasket koormat kandes





"Ütlesite tere ära, minge nüüd edasi"

tegemist on Viru tänava turumutikeste motoga, niisama passimist nad ilmselgelt ei salli, kui ei osta, ära vaata.





Tulin, nägin, võitsin - jätsin märgi maha.





"Ma armastan sind rohkem, kui sind"








Info üleküllus




Soovidepuu

"Matkavarustus" sinu taskus

Leidsin sellise huvitava pildi, mida nutilefon meie jaoks asendab. Pistat oma telefoni hommikul taskusse ja mõtlegi selle peale, kui palju suurem peaks olema su kott kui iga funktsioon jaoks oleks vaja omaette vahendit.

Ajule restart

Pean ütlema, et ma olen pettunud, et ma ise pole varem mõelnud selle peale, et teha internetist lihtsalt paus. Pidevalt ma kirun, et olen liiga palju facebookis ja veedan aega mõttetutelt lehtedel ringi scrollides. Lugesin Danah Boyd'i blogi ( siit.. ) ja hakkasin siis mõtlema, et mulle kuluks ka ära selline paus. Laseks oma ajul hakata tegelema asjadega, mis on inimesele rohkem loomupärased kui internetis küürutamine. Laseks loovusel ülevõtta ja midagi ise teha, mitte vaadata youtube'st kuidas teised teevad, lõpuks lugeda midagi kus peab lehte keerama, mitte järgmisele lehele klõpsima.
Kuidas seda siis teha loe täpsemalt ..  ?
  Danah Boyd ütleb, et kõik kes on sellest sabati moodi ettevõtmisest huvitatud peaksid võtma minimaalseks ajaperioodiks kaks nädalat. Tudengina on üsna raske oma päeva mööda saata läpakat kasutamata, kodus mul lehti ei käi, nii et kõik infoliikumine käib läbi interneti, lisaks kodused lugemised ja muu iseseisev töö.
Aga äkki loobuks ainult facebookist ? Samas on facebookis meie kursuse grupp, kust ma saan teada täpselt kus ja mis toimub ja kus jagatakse materjale.

 Kas see tähendab siis seda, et ma olen internetiga niivõrd seotud, et võimatu on olla eemal? Või otsin ma lihtsalt vabandusi, et internetist mitte loobuda ? Kas tänapäeval saab ilma internetita ?
Lugesin veel teiste kohta, kes on teinud sotsiaalmeediast pausi, (mida paus sotsiaalmeediast annab saad lugeda siit blogist ) .
Jõudsin järeldusele, et mina veel internetist irduma ei hakka, elan selle mõttega natuke ja ootan õiget perioodi, et läpakas nurka visata.
Kas teie suudaksite ilma internetita ?

Kollased hinnad!

Vältides oma karistusregistri avamist otsustasin ülesandekäsuga natuke mängida. Ettehoiatamata võtsin vaatlusealla hoopis oma perekonna.
Koos ema ja kahe noorema õega läksime pühapäeva õhtul Saue linna pisikesse Maximasse. Kui ma hiljem vaatluse lõpus kasuisalt küsisin, et miks tema meiega poodi ei tulnud vastas ta, et tema jaoks on lihtsam anda meiega kaasa rahakott ja öelda kaks asja mida tema poest tahaks. Sest ta tunneb, et mina ja mu ema oleme "uskumatud naised", kes poes ööbiksid kui see võimalik oleks.
 Miks ta nii ütles?
 Vaadake, ma pole varem pööranud tähelepanu meie pere poodlemisharjumustele, pean tõdema, et see üllatas ka mind.
Me sõidame poodi umbes 3 minutit, nende 3 minuti jooksul olime me juba jõudnud kumbki nimetada 10 asja mida võiks osta, see on 20 asja millest kodus inventuuri tehes polnud juttugi.
Maxima uste juures on alati sooduspakkumistega kataloog, mille ma kohe haarasin ja emale ette kannan, aga ei, me pole amatöörid, me oleme selle tegelikult juba kodus ka läbi vaadanud ja nüüd lihtsalt tuletame meelde.
Kuna Maxima on meie kodupood siis on mu emal välja kujunenud kindel trajektoor, asjatult ta ringi ei kõnni. Puuviljadest piimaletti, siis edasi lihaletti ja saiad-leivad. On tunda kuidas me mõlemad naudime poeskäiku, kuna ma enam kodus ei ela siis on see meie jaoks omamoodi kurssiviimise aeg, mis kummagi elus on toimumas.
 Selleks ajaks on mu õed meie juurest sääred teinud ja ilmselt oma tee mänguasja letti leidnud.
Niiviisi pläkutades ja rahulikult mööda poodi ringi jalutades peatume erinevate lettide ees ja peame läbirääkimisi, kui ma selle ostaks mis sa sellega teeksid, kas sa seda oled proovinud ja muidugi saatuslikud kollased hinnad, miks mitte proovida, kui see on soodsam kui tavaliselt ?
Ütleme nii, et vähemalt 1/4 meie ostukorvist moodustavad asjad mis on soodukaga, ehk siis kaup mida meil ei olnud plaanis osta ja ehk polegi seda üldse vaja, aga see on leidnud oma tee ostukorvi, sest see on kollase hinnaga. Nii me siis jalutame rahulikult läbi terve poe, vahepeal läbirääkimisi pidades.
Kui kõik vajalik kaup on korvis on vaja üles otsida õed, nad asuvad selles vahes kus on kõik mõttetu kaup nagu küünelakid, juuksevärvid, sussid ja sokid, kreemid ja kõik muu, mida meil tegelikult vaja ei ole. See vahe on nagu must auk, kui sa sinna lähed siis sa sealt enne välja ei liigu kui midagi oled endale korvi pannud.
" Keit, vaata neid köögirätikuid ! On ju armsad, sulle raudselt sobiks need koju! " ja mis siis, et paar kuud tagasi mu ema mulle 5 köögirätikut kaasa pakkis, kellel siis köögirätikuid pole vaja ?
See soodushinna maania on minult ja emalt üle kandunud ka mu väikestele õdedele.Nii nüüab mu 6 aastane õde üle poe Masha ja Karu käes hoides " Emme vaata seda, see on kindlasti nii tore.. " emme vaata on kindel strateegia, see ei ole lihtsalt niisama hüütud, kõige pealt on vaja köita ema tähelepanu, et sa oled leidnud midagi, mida sul ilmtingimata oleks vaja. Kui ema kohe tähele ei pane või vastab jajah pead sa ta tähelepanu kuidagi uuesti köitma. "Oi emme, ma ei ole seda multikat kunagi näinud", väike käsi vehib DVD karbiga meie nina all " ma tahaksin seda niii väga vaadata, emme palun " . Talle astub toeks mu 9 aastane õde pöörates meie tähelepanu kleepsule  -50% .
Seekord toimuvad läbirääkimised ainult pilke vahetades, tundub ju iseenesest mõistetav, et kui Lota tahab seda vaadata ja Masha ja Karu on  tõepoolest poole odavam kui eelmine pühapäev, et me siis võiksime selle osta.
Issand avastan, et me oleme peaaegu tund aega poes olnud, liigume nüüd kassasse, aitab küll. Asju letile ladudes avastavad nüüd meie pere pisikesed,et kuna nemad meiega "rada" läbi ei kõndinud on mõned asjad puudu.
Aga me oleme ju juba lõpusirgel, kes see hakkab tagasi nüüd enam minema teise poe otsa ? Eks ikka, see kes kohukesi tahab, Masha ja Karu käes jookseb Lota kombeka sahisedes kohukesi tooma. Käru on tühjaks laotud, kui ma avastan, et kasuisa soovid on täitmata, õnneks on tema kaks asja tõepoolest kaks asja, mitte nagu naistemaailmas, kus kaks asja võib tähendada lihtsalt seda, et kahest erinevast kategooriast on midagi vaja vaadata. Igatahes saab need kaks asja ka letile sätitud. Suurte poekottidega auto poole jalutades arutame nüüd emaga, et ei saa aru kuidas nii suur arve oli, ei ostnud ju nagu midagi.

 Poeskäimine on meie jaoks nagu sport, me paneme oma ihu ja hinge sinna, tõesti naudime seda. Kuigi oleme raisanud asjatult aega ja hulga raha, on tunne nagu oleks midagi meeletut ära teinud. Kasuisal ei jää midagi üle kui raskelt ohata ja "on siis seda kõike tõesti vaja " pobisedes autost asjad tuppa tassida.

Oma vaatluse lõpetuseks ütleks, et  panin meile diagnoosi : kollasehinna ohvrid.



Tunnistan, et minu perekond (perekonna all mõtlen ema, sest tundub, et mis puudutab poekäike siis on temal täielik sõnaõigus) on liigtarbijad. Oleme postmodernistliku ühikskonna tüüpperekonnaks. Aga millegi pärast oleme sellega ise rahul, kui ma hiljem oma spiooni-staatuse paljastan ja ettekannan, mis mina asjast arvan, ei pilguta keegi silma Lota vaatab Masha ja Karu, teine õde sätib uusi vildikaid pinalisse. Ema küsib minult selle peale ainult " Mis sa ei taha neid köögirätikuid siis või ? ". Kasuisalt saan meie diagnoosile ainult kinnitust, olen tallle lahti seletanud just selle, mida tema on üritanud mulle alati öelda, olen jõudnud põhjuseni miks ta meiega koos poodi ei tule. 

Pinocchio paradoks tööturul

 Keegi Pinocchio paradoksiga on tuttav ? Mäletate Pinocchiot, väike puust poiss kelle nina kasvab siis kui ta valetab ?

 Mis saab siis kui Pinocchio ütleb: " Mu hakkab nüüd kasvama. " ?
Kas ta siis valetas, et ta nina hakkab kasvama kui ta seda ütles ? Sest ta nina ju kasvas. Aga samas, kui ta nina kasvas, siis see tähendas, et ta rääkis tõtt! Ja tõe rääkimise peale ta nina kasvama ei hakka.
Kas ta nina siis hakkab kasvama või ei ?

  Vestlesin eile oma sõbraga, kes on tööturul juba lootust kaotamas. Tööd ju tegelikult on ja enamikule nõudmistest vastab ta ka, jääb lihtsalt täitmata enamus ametialadel see üks punkt  k o g e m u s.
Kuidas peaks meie vanustel, värsketel koolilõpetajatel olema varnast võtta kaks aastat töökogemust ? Tean, et alati on enda ülestöötamise võimalus ja keegi meist ei sünni firmajuhiks, alustada tuleb maast madalast ja nii edasi.. aga no palun!
Kui ainukesed ametikohad mis töökogemust ei nõua on Hessburgeri letitaga ja edasi sealt saad areneda vahetusevanemaks, kas siis on üldse mõtet ?
Tegemist on täieliku paradoksiga!
Tahetakse noort tööjõudu, tahetakse ülikoolidiplomit, aga sind ei taheta kui sul pole kogemust.
Kust siis need eelmised asjatundjad selle kogemuse said, et sinna tööle minna ? Ei saanudki! Julgen oletada, et suur osa said tööle tutvuste kaudu. Said oma kerge koolituse kätte ja hakkasid siis ennast mugavalt tundma, vaikselt kadus konkurentsi oht, sest polnud kedagi võtta kellel oleks kogemust.
On valik kas minna klienditeenindajaks või loota et emal-isal on oma ettevõte või piisavalt hea ametikoht, et sind soovitada.
Inimene pidavat ju töökäigus õppima. Peale ülikooli oleks paras aeg oma teooria praktikasse panna, aga kui keegi ei julge riskida uue noore mõistusega, sest tal puudub kogemus siis mis saab ... täielik paradoks, surnud ring.
Kuulen siis tihti, et ega siin polegi midagi teha tuleb Soome minna või Eestis ise asja ajama hakata. Asja ajamise all mõeldakse mingit väikest oma ettevõtmist, mis tähendaks siis seda, et umbes 10 aasta pärast oleks Eesti täis väike-ettevõtteid millel hästi ei lähe, sest igaüks ajab oma rida ?
Mina arvaks, et võib-olla see just koolist tulnud lahtine pea on täis uskumatult häid ideid ja võib-olla leiab paremaid lahendus kui see vana kala kelle teadmised on ehk juba ajast ja arust?
Jumala eest, andke noortele võimalus, ärge ajage meid välismaale !

Kui õhtul und ei tule ja millesti mõelda pole : http://en.wikipedia.org/wiki/Pinocchio_paradox

Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimest

D. Carnegie on kirjutanud raamatu " Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimest" võtsin raamatu kätte eelarvamusega, et see on täis kuiva teoreetilist teksti ja soovitusi nagu vestluse ajal istu selg sirgelt ja naerata. Mida rohkem ma lugesin, seda vähem tahtsin ma raamatut käest panna. See on üles ehitatud näidetel, 20nda sajandi inimeste isiklikel kogemustel.
Miks ma sellest raamatust blogis kirjutan ?
Minu arvates on see raamat kommunikatsiooniga väga seotud! Kogu selle sisu ei tasu ehk tõepähe võtta ja seda käsitleda nagu õpikut, aga sellegi poolest on seal üsna effektiivseid "nippe" edukaks suhtluseks. Neid nö nippe tuleks lihtsalt endale vastavalt kohandad.

Inimestele meedlib meeldida! Neile meeldib kui neid kiidetakse, tunnustatakse ja neile meeldib kui nad saavad rääkida iseendast. Mõne jaoks ongi ideaalne sõbrasuhe see, kus üks osapool ainult räägib, muidugi iseendast, ning teine kuulab.
Mingil määral on selle raamatu näol tegemist manipuleerimisõpikuga, sest nende sõprade võitmine ja mõjutamine on omakasu eesmärgil. Aga kas see on halb, kui teine inimene lahkub ka sellest hea tundega ?

Toon teile raamatust ühe näite : " Keegi insener O.L Straub soovis korteriüüri alandamist. Ja ta teadis, et majaperemees on sitke mees."Kirjutasin talle," jutustas hr. Straub kursustel, "teatades, et lahkun korterist, kui mu rendileping läbi saab. Tõtt-öelda ei tahtnud ma sugugivälja kolida. Oleksin meeleldi sinna edasi jäänud, aga ainult madalama üüriga. Kuid olukord näis lootusetu. Teised üürnikud olid samuti õnne katsunud - aga asjata. Kõik ütlesid mulle. et selle peremehega olevat äärmiselt raske asju ajada. Aga ma ütlesin endamisi: " Õpin praegu kursustel, kuidas inimesi kohelda. Katsun õnne - eks näe, kuidas läheb."
Niipea kui peremees oli kirja kätte saanud, tuli ta koos sekretäriga mind vaatama. Võtsin ta uksel vastu ehtsa sõbraliku tervitusega. Ma lausa pulbitsesin lahkusest. Ma ei hakanud kõnelemagi sellest, et üür on kõrge. Alustasin sellega, kui väga mulle tema maja meeldib. Uskuge, ma olin " helde tunnustamise ja kiitusega". Ütlesin talle meelitusi majas valitseva korra kohta ja seda, et jääksin meeleldi veel teisekski aastaks, kuid mu rahakott ei luba.
Nähtavasti polnud ta senini ühegi üürniku suust sellist juttu kuulnud, Ta ei teadnud õieti, mida arvata. Siis hakkas ta mulle oma muresid kaebama. Nurisevad üürnikud. Üks oli saatnud talle neliteist kirja, neist mõned sõna tõsises mõttes haavatavad. Teine ähvardas katkestada üürilepingu, kui peremees ei suuda ülemise korruse elaniku norskamist lõpetada. " Milliseks kergenduseks on teietaoline rahulolev üürnik," ütles ta. Ja siis laskis ta mu üürihinda veidike alla, ilma et ma oleksin seda palunudki. Mina tahtsin aga veel suuremat hinnaalandust, seepärast nimetasin ma summa, mida võiksin maksta ja ta nõustus sõna lausumata. Lahkudes küsis ta veel :" On teil remondi suhteis mingeid soove? "
Kui oleksin katsunud saavutada üürihinna alandamist selliste meetoditega nagu teised üürnikud, oleksin päris kindlasti niisamuti sisse kukkunud. Kuid sõbralik, kaastundlik, lugupidamist osutav lähenemisviis võitis."

Sõnastusest ja edastusviisist sõltub palju, see näide tõestab, et alati ei pea nõudmisi esitama, vaid vastava suhtumisega saab inimesi mõjutada ise sulle paremat pakkuma.
Kuidas mõjutada inimese arvamust või tõestada talle, et ta eksib ilma et sa teda ründaks või vihastaks.
Minu arvates on see raamat eduka suhtluse aluseks, ma ise üritan hetkel tööl oma ülemustele seda raamatut soovitada.Tahaksin, et nad puutuksid kokku peatükiga, mis õpetab, et selleasemel, et pidevalt laita ja näpuga näidata sellele, mis valesti on, tuleks oma töötajaid kiita, õnnelik töötaja on rohkem motiveeritud ja valmis rohkem tegema, et uuesti kiita saada. Vastupidiselt sellele kui keegi sind maha laidab ja pidevalt rõhutab, et sa oled midagi valesti teinud. Kaob ära igasugune motivtasioon midagi üldse uuesti teha, sest nagu nii on midagi jälle valesti.

Soovitan igatahes lugeda seda raamatut, mitte võtta seda kui piiblit ja selle järgi elama hakata, aga nagu soovitust ja ehk lasta ise ennast sellest natuke mõjutada. 

Oo..kõikvõimas meedia !

Ütleme nii, et kui sotsiaalmeedia kohapealt oli mul välja kujundenud oma kindel arvamus, siis erialane kirjandus alles kujundab minu arvamust. Vastuargumendid järelikult siinkohal nii tugevad ei ole. Tegin teksti oma korralikud kolm korda lahti, esimese korra ehmatusega, teisel korral kõik kiirelt läbi lugedes ja alles kolmandal korral tutvusin sõnavaraga ja hakkasin teksti lahti mõtestama.

Väidetavalt põhineb meedia süsteemil, kus originaal informatsiooni edastab trükimeedia,televisioonis valgub kõik laiali massilisele publikule ja raadio kohandab seda vastavalt oma kuulajaskonnale.
Tundub, et meediast on saanud "sotsiaalne ruum" kus otsustatakse, kelle võim kuulub.
Valitakse teemad, mis on piisavalt "olulised" et neid kajastada, ehk seda mis sa maailmas toimuva kohta teadma peaksid otsustatakse sinu eest. Mis ei ole leidnud kajastust meedias ei ole leidnud oma teed avalikkuse mõtetesse?

Läbi ajaloo on põhiliseks võimu ja sotsiaalsete muutuste põhjustajaks olnud kommunikatsioon: informatsiooni liikumine.
Nüüd on võim, sotsiaalsed muutused jms selle käes, kes on suutnud ühiskonnas kõige rohkem "mõistuseid" mõjutada, toimub võitlus inimeste mõtteviisi üle, kes ja mil viisil suudab kõige rohkem mõjutada inimesi enda seisukohta pooldama.
Inimeste mõtteviis määrab ära meie ühiskonna normid ja väärtused, kes suudab kõige rohkem päid pöörata, suudab ka uued normid ja väärtushinnangud mitte ainult kujundada, vaid ka enda kasuks pöörata - Torturing bodies is less effective than shaping minds

Peamine probleem ei seisne lihtsalt mõtete kujudamises, vaid viisis kuidas neid kujundatakse. Asi pole mitte selgesõnalises sõnumis vaid pigem mingi kindla detaili välja jätmises. 

Minu jaoks on alati olnud kõige effektiivsemaks näiteks ülaltoodud pilt, keskmine pilt pandi USA's bussipeatustes postide külge. Olenevelt sellest, kus sa bussi oodates seisid sõltuse see, mida sina pildilt nägid. Eesmärk oli tekitada inimestes umbusku meedias kajastatava vastu. Teavitada inimesi, et kõike ei tasu võtta tõepähe, sest seisukohast oleneb loo kajastamisviis.

Võib olla ei ole võim päris meedia käes, aga sellegi poolest arvan ma, et meedia moodustab suure osa seal, kus võimu määratakse! Ja paljuski sõltub rahva mõtteviis sellest, mida ja kuidas igapäevaselt esile tõstetakse ja meieni tuuakse, millele õhutatakse meid tähelepanu pöörama ja mida eirama.

Kuidas läheb, sotsiaalmeedia ?

Võib olla ei taha mina ajaga koos edasi liikuda, aga samas võib olla on inimesed siiski natukene üle piiri läinud ?


 Ma räägin sotsiaalmeediast, ma räägin sellest, et inimesed on ma nutitelefonid endale käe külge kleepinud.
Alustuseks tegin siis kunagi ise ka endale Twitteri, et asjaga kaasas käia, sest juba pikemat aega kuulsin, mida see ja teine Twitterisse kirjutas ja minul ei olnud mingit ülevaadet... "kõht on mega tühi, tahaks pelmosid" ; "omg!keegi TV3 vaatab" ; " räme s*tt on olla" viimase puhul oli ilmselget tegemist laupäeva või pühapäevaga, see oli see millest kõik ümber ringi rääkisid ?
Ma olin lihtsalt nii pettunud, mind üldse ei huvita mida ja mis käega keegi sööb või kui palju magas, natuke siiski Twitteriga lähemalt tutvudes avastasin, et ainukesed inimesed keda seal jälgida on kas kuulsused, poliitikud või tsitaatide postitajad. Twitter on täpselt selline koht kus sa saad ainult paari lausega ennast lolliks teha. Samas ma ei laida seda maha, need kes oskavad end piiratud tähemärkidega edasi anda said sellega hakkama ja suutsid inimesi mõtlema panna, lihtsalt eraldada terasid sõkaldest seal keskkonnas on raske. Leida neid, kelle mõtted midagi väärt on. Aja kokkuhoiu mõttes ma loobusin Twitterist.

Uue hooga tuli instagram. "Kas sa tema pilti instas nägd eile?" ; " Mis asja, nad on koos puhkusel ? " jälle puudus mul asjadest ülevaade,niisiis viis mu tee mind instagrammi. Tunduvalt meeldivam kui Twitter, sest seal polnud inimestel midagi öelda, vaid näidata. Muidugi oli jälle asju, mille ülespildistamises ma ise oleksin kahelnud nagu uued tossud või friikartul viineriga.
 Kuni ühe hetkeni, kus minu ja teiste arvamus läksid täiesti erinevates suunades. Oli vana aasta õhtu, meil oli uskumatult tore seltskond koos ja piisavalt šampust, et uue aastani vastu pidada. Keset naeru ja jutu saginat kostis kuskil saatuslik " ou teeme insta " päriselt ? praegu ? aga meil on ju nii tore.
Tundub, et ei ole piisavalt tore, kui teised inimesed ei tea, et sul on tore!
N,ii oli vaja meil vähemalt 6 telefoniga instasid teha. Need tehtud avastas keegi, et ooo need kuus telefoni olid kõik iPhoned, paneme need kokku ja teeme insta ! TÕSISELT ? Ja nii me siis seal instagrammitasime. Minu oleks meeldinud, kui me oleksime teinud kõik koos ühe pildi, või jäädvustanud šampusejoomise oma parima sõbraga, aga mitte sellisel instagrammilikul viisil. Sellest õhtust sai see pisik alguse, ma märkasin igal pool nüüd inimesi insta-hoos, ja oi kuidas see mind näris, ma lihtsalt ei saanud aru, miks peatada väärtuslik hetk, et sellest pilti teha, et TEISTELE näidata kui tore sul on ? Miks mitte seda hetke ise väärtustada. Piltide vastu pole mul midagi, ka pildile jäämise vastu mitte, me oleme korterikaaslasega terve oma elu ära pildistanud. Tema on instagrammi inimene, aga ta teeb seda diskreetselt, mitte ei peata kogu meie tegemisi, et see netti üles laadida. Minu jaoks saigu pigem viimaseks piisaks see, et okei tee see pilt, aga kas sa pead siis järgmised 5 minutit valima sellele filtrit, selle üles laadima ja siis oma "like" ootama, samal ajal kui mina ootan, et meie jutuajamine jätkuks ? Instagramm on mul alles, hetkel ma kasuta seda ei kasuta, samas ma ei väida, et ühel päeval ma sinna mingit mõnusat puhkuse pilti või muud märkimisväärset ei lisa.


Ja siis muidugi facebook.. eelnevale ristivastupidi olen ma facebooki ohver, ma isegi ei tea mida ma sealt otsin kui juba sajandat korda esilehte läbi lappan. Facebook on mul läpakas koguaeg lahti, umbes nii igaks juhuks, et äkki hakkab kohe midagi suurt juhtuma ? Aga see on ka pigem õnneks selline hooajaline, suvel on nii palju muud teha kui internetis istuda, asi on pigem talves, istun oma teetassiga diivanil ja muudkui uurin, mis teised teevad. Enda õigustuseks võin öelda, et kuna  paljud mu sõbrad ei ela Eestis, siis on sellisel viisil väga lihtne end nende tegemistega kurssi viia. Aga sellegi poolest tunnistan, et veedan liiga palju aega facebookis.



 Nutitelefonid...väikese äparduse tagajärel mul enam nutitelefoni ei ole, aga ka siis kui oli, olin ma piisavalt viisakas, et sellega mitte teiste ees, poole jutu pealt vehkima hakata. Minul näiteks on tohutult ebamugav juttu rääkida, kui teine inimene samal ajal oma telefonis ringi scrollib, see tähendab, et minu jutt ei ole piisavalt huvitav. Mind ei häri, kui sa vaatad bussiaegu või näitad mulle midagi, mida millest me parasjagu rääkisime. Aga no palun, kui me oleme kahekesi kohvikus ja sa ei suuda süüa ka ilma,et vaataksid mis sotsiaalmeedias toimub ?
Näiteks, see video on küll pisut äärmuslik, aga siiski tõestab mu jutu mõtet : http://www.youtube.com/watch?v=VYsvXZ0VIfc

Mul ei ole sotsiaalmeedia vastu midagi, vastupidi on see meie elu ja suhtlemise lihtsamaks teinud. Ega ei taha ma väita,et inimesed, kes on teinud kasutaja Twitterisse või Instagrammi on rumalad. Ma proovin öelda seda, et sotsiaalmeediat tuleb kasutada mõõdukalt ja mitte ära unustada, reaalse suhtluse väärtust. Seda,et sa elad siiski iseendale, mitte selleks, et tõestada teistele, et sa elad imelist elu.