Mul tekkis siin väike dilemma. Me peame ülikoolis läbi võtama meeletul hulgal tekste. Peame õppima neid kriitiliselt lugema. Aga kui ma ausalt ütlen, siis loen teksti läbi ja minu oma arvamus ei ole nii võimas, et ma suudaksin seda edasi anda. Teaduslike tekstide puhul ma enamjaolt nõustun sellega, mida ma loen, sest olgem ausad, olles esmakursuslane on mul ehk mõned baasteadmised, aga kes olen mina et arvustada inimesi, kes on aastaid õppinud ja näivad teadvat millest nad räägivad ? Niisiis kriitilise lugemise asemel olen hakanud endasse võtma suurt osa infost mida läbi töötleme, aga leian, et on raske seda infot analüüsida ja läbitöödelda jäädes oma teadmistele kindlaks. Mul on veel nii palju lahtimõtestada.
Sirvisin siis seda materiali
siit.. ja hakkasin mõtlema.
Blogimine ja oma fotode jagamine internetis on ikka väga isiklik.
Kunagi ei tea , kes on tegelik publik kellele, end avatakse.
Kui inimesed on näost-näkku üsna kinnised, siis miks pole neil probleemi enda avamisega internetis ? Näidata võõrastele pilte oma perekonnast ja jagada oma mõttemaailma.
Hakkasin analüüsima enda käitumist internetis. Ma isegi võtan rohkem sõna ja ütlen ehk asju mida muidu silma vaadates öelda ei julge. Tundub kuidagi lihtsam, sest ma ei näe sõnumisaaja emotsiooni sõnumi saamise hetkel. Aga samas kuidas siis kindel olla, et ta mõistab seda, mis ma öelda tahan nii nagu ma seda mõtlen.
Ja mis puudutab piltide jagamist, siis üldiselt leiavad tee pildi alla ainult positiivsed kommentaarid negatiivsed pobiseb ekraani taga istuja lähedal olijale. Nii et ka piltide valikul olen ma võib-olla pisut julgem, aga pean tõdema, et kui mõni inimene kellega ma nii lähedane ei ole minu pilte läbi vaatab, nii et ma ise kõrval olen ja kommenteerib, siis tunnen ma kerget ebameeldivust ja hakkan isegi kahtlema, kas tegin ikka õige valiku selle jagamisel. Nii et otseselt ma negatiivse kriitika osaliseks ei ole saanud, aga samas tean, et see on seal olemas. Mu vennal oli väiksena kombeks mind nii kiusata kui suhtlusportaal Rate.ee veel popp oli. Tegi minu konto lahti, võttis pildid ette ja hakkas valjuhäälselt ette lugema mida on kommenteeritud ja kuidas ma olen vastanud. Eriti piinlikuks läks asi siis, kui ta luges ette kuidas ma teisi iseloomustanud olen.. huh, pidin hakkama kontrollima, mida ma kirjutan, et ta mu kallal nokkida ei saaks.
Internetis on lihtsam end avada, sest sa ei tea mis on sulle vastaja tegelik emotsioon. Võtame näiteks delfi kommentaatorid. No olgem ausad, paljud neist tegelikult julgeksid sõna võtta, kui inimene keda nad kritiseerivad istuks nende vastas ja kuulaks hoolega, mis neil öelda on. Tegelikkuses võiks see olla üsna huvitav kogemus, anda põhjendatud vastuargumente nendele kommentaatoritele kelle " kirjatööd" lugedes tekib endalgi küsismus mida kuradit ma just lugesin .
Kui inimene loob endale suhtlusportaali profiil, loob ta tegelikkuses endale ka uue imidži. Saab valida oma fotosid nii, et sa tunduksid huvitavam inimene või näed ehk parem välja mõne nurga alt. Siis muidugi enesekirjeldus, töötad selle läbi luues taas endast mingi sugune ettekujutus. Inimesed keda aktsepteeritakse suhtlusportaalis sõpradena loovad taaskord arvamuse konto omanikust. Hetkesisuga on minul näiteks facebookis 737 sõpra, kas ma tunnend neid kõiki ? Kaugeltki mitte. Iga inimesega, kes seal on olen ma kokkupuutunud ühel või teisel viisil küll, aga seda ka sellepärast, et ma olen kooli vahetanud, mitmes kohas elanud ja aasta välismaal olnud. Paljud neist tegelikkuses mu sõbrad on ? Vähe. See kuidas kommenteeritakse teiste pilte ja mida postitatakse oma seinale ütleb jälle nii mõndagi selle isiksuse kohta. Ja no muidugi õigekiri ja sõnavara! See väljendab ju nii intelligentsust, teadmisi kui seisukohta. Aga mis saab siis kui sa oled väga intelligente inimene aga kahjuks düsgraafik ?
Mul tekib küsimus, mida saaks teha, et inimesed suhtlusportaalides oleksid rohkem oma tegeliku mina moodi ?
