neljapäev, 12. detsember 2013

Blogimisele punkt

Oleme jõudnud oma kursusega lõpusirgele, mida ma sellest kõigest õppisin?
Ütleme nii, et blogimine alguses valmistas mulle korralikult raskusi. Mitte et mul ei oleks mõtteid ja ideid millest kirjutada. Olin ju igas loengus kohal ja tutvusin ka Moodles materjalidega.
Asi on pigem sõnumi formuleerimises, minu jaoks oli raske anda edasi oma mõtteid viisil,et ma ise jääksin oma sõnumiga rahule.
Kui me pidime viimases loengus joonistama kahe tudengi poolt seletatavat pilti sain selgusele, et ikka jube raske on oma sõnumit edasi anda täpselt nii nagu sina seda näed. Seleta mis sa seletad, aga kas teised ka sind nii mõistavad nagu sa tahaksid?
Hakkasin mõtlema, et huvitav, kas sama asi on ka siis, kui ma oma lähedastele seletan oma mõtteid ja elus toimuvat. Kas ma saan ikka nii hästi hakkama, et nemad saavad asjast nii aru nagu mina seda öelda tahan? Olen hakanud rohkem tähelepanu pöörama sellele kuidas ma oma juttu edasi annan ja analüüsinud, kas ehk on mõne tüli põhjuseks olnud hoopis minu poolt valesti edasi antud info.
Kommunikatsiooni ja ühiskonna kursus andis kindlasti väga palju juurde minu eneseväljendusoskusele.Kuna informatsiooni oli palju on mul kindlasti vaja teha mõttetööd ja nii mõngi asi enda jaoks paremini lahtimõtestada. Mida rohkem ma blogisin seda lihtsamaks see muutus, aga täiuslikkuseni on veel pikk tee.

Kokkuvõtvalt võib öelda : TEHTUD !

Viipekeel või putukate eemale peletamine?

Ma ei tea kui paljud teist on tutvunud artikliga, mis räägib sellest, et Nelson Mandela mälestus tseremoonial kümnete riigipeade kohal viibides viipekeele sünkroontõlget teinud Thamasanqa Jantjie vehkis niisama kätega?
Kuidas selline asi üldse saab juhtuda ? Kuidas see on võimalik ? Kas tõesti saab juhtuda, et ei kontrollitud, kas tõlk tõepoolest oskab viipekeelt ?
Thamasanqa Jantjie ise ütles, et teda tabas skisofreenia hoog ( tõlgi seisukoht ).
Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta.
See ei saa kuidagi kutsuda esile suvalist kätega vehkimist. Ja kui teda tabas hoog, mis mõjutas tema mälu ja ta näiteks unustas viipekeele, kas siis ei oleks ta sattunud segadusse, miks seisab ta tuhandete inimeste ees? Peatanud kõne ja olnud paanikas või lihtsalt kivistunud ? Lihtsal seosetult edasi vehkida tundub labane. Väga piinlik ja häbiväärne lugu.

Eneseanalüüs


 Minu projekti näol oli tegemist kvalitatiivse osalusvaatlusega, kus ma võtsin ise osa vaatlusest. Tegin ise koos vaadeldatavatega kogu ostlemisprotsessi läbi. Pidasin sellist vaatlusviisi effektiivseimaks, kuna läbiviijana muutusin vaatluse käigus vaatluse all olevate sotsiaalsete suhete struktuuri üheks osaks.
Perekonnale ma teada ei andunud, et nad osalevad minu vaatluses, kuna kahtlustasin, et see võib muuta vaatluse tulemusi. Oletasin, et kui nad teavad, et ma neid analüüsin hakkavad nemad läbi viima eneseanalüüsi ja ei käitu täpselt nii nagu nad tavasituatsioonis käituksid.
Kuna tegemist oli minu enda perekonnaga ei olnud kahtlust, et mind ei aktsepteerita sotsiaal suhete liikmena.
Vaatlus oli struktureeritud, omasin kogu protsessi üle kontrolli ja mõne pereliikme eemaldumisel oli  võimalik hiljem teha järelpäring.

kolmapäev, 11. detsember 2013

Teen lahti Delfi ja näen jälle uudist Maxima kohta. Nüüd on lisaks rottidele ja meeletule haisule oma osa loos ka viinapudeli kildudel (artikkel ) . Arvad küll, et see õudus on läbi, aga ei see on hoopis nagu sibul, iga päev koorub midagi uut välja.

Tohutult kahju on muidugi nendest lastest, kes oma vanemad kaotasid, au ja kiitus riigile, et nad nende täisealiseks saamiseni neid toetavad. Aga selline trall ümber kõikide teiste Maximate. Kas tõesti oli vaja kontrollida kõikide teiste Maximade konstruktsiooni ? Oleme teooria tundides võtnud küll üle kriisikommunikatsiooni osa ja tean, et tuleb teha kõik, et inimeste usaldust taastada ja kui vaja siis tõestada neile kasvõi, et kõik teised Maximad on kindlalt püsti. Mulle tundus see lihtsalt kuidagi labane, et Riia Maxima kõrval kajastatakse uudist, et Saue Maxima lekib.

Aga mis mind kõige rohkem häirib on küsimus miks Läti peaminister tagasi astus? Ta ei olnud ju selleks absoluutselt kohustatud. Dombrovskis oli Läti esimene peaministe ja ta juhtis valitsust kolmel valitsusajal alates 2009ndast aastast. Kas tõesti sai Maxima varing olla põhjuseks, et ta tagasi astus ? Ja siis kommenteerib rahvas, et müts maha peaministri ees, et ta tagasi astub. Mis mõttes ? Põhjendage mulle miks ta peab tagasi astuma.
Võib-olla on asi minus, samamoodi kahtlesin ma Sirbi skandaalis, et kas oli mõttet Rein Langi tagasi astumisel? Samas ei puutunud ma Sirbiga nii tihedalt kokku, et tunda ennast puudutatuna kogu sellest tohuvapohust. Äkki toob Urve Tiidus kultuuriministeeriumisse innovaatilisust.

Tulles tagasi Valdis Dombrovskise juurde, kes ütleb, et võtab enda kanda poliitilise vastutuseja astub tagasi. Kas üleüldine vastutus ei peaks langema nende õlgadele, kes tegid detailplaneeringu või selle Maxima üles ehitasid ? Kõlab kuidagi kahtlaselt, et peaminister tunneb, et tema on vastuv toimunu eest.
Siin saate tuvuda Läti Delfi peatoimetaja artikliga.

Interneti isiksus



Mul tekkis siin väike dilemma. Me peame ülikoolis läbi võtama meeletul hulgal tekste. Peame õppima neid kriitiliselt lugema. Aga kui ma ausalt ütlen, siis loen teksti läbi ja minu oma arvamus ei ole nii võimas, et ma suudaksin seda edasi anda. Teaduslike tekstide puhul ma enamjaolt nõustun sellega, mida ma loen, sest olgem ausad, olles esmakursuslane on mul ehk mõned baasteadmised, aga kes olen mina et arvustada inimesi, kes on aastaid õppinud ja näivad teadvat millest nad räägivad ? Niisiis kriitilise lugemise asemel olen hakanud endasse võtma suurt osa infost mida läbi töötleme, aga leian, et on raske seda infot analüüsida ja läbitöödelda jäädes oma teadmistele kindlaks. Mul on veel nii palju lahtimõtestada.

Sirvisin siis seda materiali siit.. ja hakkasin mõtlema.

Blogimine ja oma fotode jagamine internetis on ikka väga isiklik.
Kunagi ei tea , kes on tegelik publik kellele, end avatakse.
Kui inimesed on näost-näkku üsna kinnised, siis miks pole neil probleemi enda avamisega internetis ? Näidata võõrastele pilte oma perekonnast ja jagada oma mõttemaailma.
Hakkasin analüüsima enda käitumist internetis. Ma isegi võtan rohkem sõna ja ütlen ehk asju mida muidu silma vaadates öelda ei julge. Tundub kuidagi lihtsam, sest ma ei näe sõnumisaaja emotsiooni sõnumi saamise hetkel. Aga samas kuidas siis kindel olla, et ta mõistab seda, mis ma öelda tahan nii nagu ma seda mõtlen.
Ja mis puudutab piltide jagamist, siis üldiselt leiavad tee pildi alla ainult positiivsed kommentaarid negatiivsed pobiseb ekraani taga istuja lähedal olijale. Nii et ka piltide valikul olen ma võib-olla pisut julgem, aga pean tõdema, et kui mõni inimene kellega ma nii lähedane ei ole minu pilte läbi vaatab, nii et ma ise kõrval olen ja kommenteerib, siis tunnen ma kerget ebameeldivust ja hakkan isegi kahtlema, kas tegin ikka õige valiku selle jagamisel. Nii et otseselt ma negatiivse kriitika osaliseks ei ole saanud, aga samas tean, et see on seal olemas. Mu vennal oli väiksena kombeks mind nii kiusata kui suhtlusportaal Rate.ee veel popp oli. Tegi minu konto lahti, võttis pildid ette ja hakkas valjuhäälselt ette lugema mida on kommenteeritud ja kuidas ma olen vastanud. Eriti piinlikuks läks asi siis, kui ta luges ette kuidas ma teisi iseloomustanud olen.. huh, pidin hakkama kontrollima, mida ma kirjutan, et ta mu kallal nokkida ei saaks.

Internetis on lihtsam end avada, sest sa ei tea mis on sulle vastaja tegelik emotsioon. Võtame näiteks delfi kommentaatorid. No olgem ausad, paljud neist tegelikult julgeksid sõna võtta, kui inimene keda nad kritiseerivad istuks nende vastas ja kuulaks hoolega, mis neil öelda on. Tegelikkuses võiks see olla üsna huvitav kogemus, anda põhjendatud vastuargumente nendele kommentaatoritele kelle " kirjatööd" lugedes tekib endalgi küsismus mida kuradit ma just lugesin .












Kui inimene loob endale suhtlusportaali profiil, loob ta tegelikkuses endale ka uue imidži. Saab valida oma fotosid nii, et sa tunduksid huvitavam inimene või näed ehk parem välja mõne nurga alt. Siis muidugi enesekirjeldus, töötad selle läbi luues taas endast mingi sugune ettekujutus. Inimesed keda aktsepteeritakse suhtlusportaalis sõpradena loovad taaskord arvamuse konto omanikust. Hetkesisuga on minul näiteks facebookis 737 sõpra, kas ma tunnend neid kõiki ? Kaugeltki mitte. Iga inimesega, kes seal on olen ma kokkupuutunud ühel või teisel viisil küll, aga seda ka sellepärast, et ma olen kooli vahetanud, mitmes kohas elanud ja aasta välismaal olnud. Paljud neist tegelikkuses mu sõbrad on ? Vähe. See kuidas kommenteeritakse teiste pilte ja mida postitatakse oma seinale ütleb jälle nii mõndagi selle isiksuse kohta. Ja no muidugi õigekiri ja sõnavara! See väljendab ju nii intelligentsust, teadmisi kui seisukohta. Aga mis saab siis kui sa oled väga intelligente inimene aga kahjuks düsgraafik ?

Mul tekib küsimus, mida saaks teha, et inimesed suhtlusportaalides oleksid rohkem oma tegeliku mina moodi ?

neljapäev, 28. november 2013

Visuaalne kommunikatsioon

Visuaalse kommunikatsiooni ülesande raames käisin täna linna peal hoopis teise pilguga ringi. Proovisin näha kuidas meid ümbritsev tegelikult meiega suhtleb ja millist sõnumit see edasi annab.


Tallina linnavalitsuse rasket koormat kandes





"Ütlesite tere ära, minge nüüd edasi"

tegemist on Viru tänava turumutikeste motoga, niisama passimist nad ilmselgelt ei salli, kui ei osta, ära vaata.





Tulin, nägin, võitsin - jätsin märgi maha.





"Ma armastan sind rohkem, kui sind"








Info üleküllus




Soovidepuu










teisipäev, 26. november 2013

"Matkavarustus" sinu taskus

Leidsin sellise huvitava pildi, mida nutilefon meie jaoks asendab. Pistat oma telefoni hommikul taskusse ja mõtlegi selle peale, kui palju suurem peaks olema su kott kui iga funktsioon jaoks oleks vaja omaette vahendit.